Jumal võib vaid üheainsa sõnaga taastada kõik selle, mis tundub olevat me elus surnud. Koged sa ehk rahalisi raskusi, mille tõttu pole võimeline maksma oma arveid? Nõnda oli ka Jeesuse jüngritega, kuid Ta lahendas nende olukorra üleloomulikult. Kui saabus aeg templimaksu maksta, polnud ei Jeesusel ega ka Ta jüngritel raha, et vajalik summa tasuda. Seega, kuidas Issand selle olukorra lahendas? Ta saatis Peetruse kalale. Ta ütles, et Peetrus leiab esimese kinni püütud kala suust mündi, mis katab nende maksukulud. „Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” (Matteuse 17:27).
Võin vaid ette kujutada, mida Peetrus mõtles! „Maksuraha kala suust? No seda nalja peab küll nägema! Olen terve oma eluaja kalamees olnud ja näinud nii mõndagi kalade sees leiduvat – usse, konkse, vetikaid. Kuid hõbeseeklit mitte kordagi.“ Ometigi, kui Peetrus kala kaldale tõmbas ja tolle suu avas, leidis ta sealt eest sädeleva mündi. Selle väärtus oli täpselt piisav, et tasuda see maks, nagu Jeesus oli tõotanud.
Miks õhutas Jumala Vaim evangeeliumi kirjutajaid seda lugu kirja panema? Ja miks otsustas Jeesus lahendada selle olukorra läbi ime? Miks ei võinud Ta lihtsalt korjandust üles võtta või jüngreid üheks päevaks tööle saata, et vastav summa kokku saada? Usun, et põhjus, miks Jeesus seda kõike nii üleloomulikult tegi, oli tõestamaks oma lastele, et Ta teeb võimatuid asju me heaks. Ta suudab lahendada ükskõik, millise rahalise raskuse, pere kriisi või meeletu vajaduse.
Ta tahtis, et me teaks, et Ta on see sama Jumal, kes toitis Eelijat kaarnate poolt toodud leivaga (vt 1Kuningate 17 ptk). Ta toitis vaid paari leivapätsi ja kalaga 5000-liikmelise seltskonna (vt Markuse 6:34-44) ja 4000-liikmelise seltskonna (Markuse 8:1-9). Ta teab, et me elus on hetki, kus ainuüksi ime suudab midagi päästa ja Ta tahab kinnitada meile, et on enam kui võimeline saatma korda neid imesid ükskõik, millises me eluolukorras!