Johannes ja ta vend Jaakobus olid Ristija Johannese jüngrid, kes oli üks tuline prohvet ja keda järgis palju inimesi. Töötades oma isa kala-äris, pälvisid need pisut rohmakad ja tahumatud vennad hüüdnime „välgu pojad“, mis tähendas seda, et nad ei kohkunud tagasi sisuliselt mitte millegi ees.
Ka mina olen kohanud teatud „välgu poegi“ oma elus. Üks selline võrratu teenistus nagu Victory Outreach (Võidu Teenistus) ulatub paljude selliste inimesteni, kes tulevad rasketest taustadest ja kes võivad jääda üsna tahumatuks veel isegi siis, kui on juba kristlaseks saanud. Otsekui osad neist tuleks tava gängi elust ja liituks Jumala gängiga – mitte midagi kartes, oma arvamust otse ja omadega välja öeldes ning julgelt jutlustades. Jaakobus ja Johannes olid ka just täpselt sellised. Isegi peale seda, kui nad olid juba mõnda aega Jeesust järginud, tahtsid nad kutsuda tule taevast, et see hävitaks kõik need, kes hülgasid evangeeliumi. Aastaid hiljem, kui Johannes omanimelist evangeeliumi kirjutas, rääkis ta muutusest, mis ta elus oli aset leidnud. Nüüd nägi ta end „armastatud jüngrina“ ja mitte enam mingi kõva sellina. Ta rääkis kreeklastele, et Jeesus pole vaid tõde, mida mõistusega võtta, vaid tõde, mis muudab südameid.
Leiad ehk sinagi end olukorrast, kus täidad oma pead teadmistega Jeesusest, kuid samas koged, et su süda ei muutu? Ajab sind närvi, et elu on päevast päeva ikka see sama ja Püha Vaim sinu sees ei avalda sellele mingit mõju? Jeesus on tulnud, et muuta sind oma ligiolu kaudu. Seda siis ses’ mõttes, et tõeline Sõna ei ole vaid informatsioon, aga elav Jumal ise, kes elab sinu sees.
Jeesus on ka tõeline valgus, kes valgustab ja toob esile kogu tõe. Carter Conlon, Times Square’i koguduse pastor, rääkis ühest kogemusest, mida ta ühel konverentsil olles koges, kus ta kuulutas kirglikult Jumala pühadusest. Ta istus peale oma jutlust maha, mispeale üks mees ta kõrval ütles: „Ma pole nõus mitte millegagi, millest sa just rääkisid.“ Kui Carter küsis: „Miks?“, vastas mees: „Minu Jumal ei tõstaks kunagi mu peale häält.“ Täielikus hämmingus olles meenutas Carter talle Jeesuse lugu templis, kus Ta piitsaga kõik rahavahetajate lauad ümber lõi. Mees vastas seepeale: „Jah, Ta tegi seda, kuid Jeesus pole enam selline.“ Carter mõtles hetke ja küsis siis: „Ütle mulle, sõber, kas su isa karjus lapsepõlves su peale, kui üles kasvasid?“ Sel hetkel mees sulas ja vastas läbi pisarate: „Mu isa karjus mu peale kogu aeg.“ Sel hetkel oli Carter sellele mehele tõe ja armu edasi andjaks, öeldes õrnalt: „Sellist asja nagu „minu Jumal“ pole olemas. On vaid üks Jumal ja Ta ei saa olla ei sinu ega minu. Küll aga oleme meie Tema omad!“