Usun, et koguduse ja maailma jaoks pole kunagi varem olnud nii oluline uskuda tõelisse Jeesusesse, kui praegu. „Tõelise Jeesuse“ all pean silmas ainukest allikat, mis rahuldab kõik inimhinge vajadused. Igatsuse olla armastatud, tuntud ja vastuvõetud. Lootuse elada elu, millel on väärtus ja kaal.
Kõik need asjad pole maailmast leitavad. Kogu me kultuur on täielikult keskendunud Superstaari-saate moodi kuulsusele, andes meile mõista, et ainuüksi raha, hea välimus ja populaarsus toovad tõelise rahulduse. Jumala armastajatena aga teame, et ainuüksi Kristus on see, kes saab täita meie sügavaimad igatsused. Ja samas, seda kõike teades, püüame siiski tuua Kristuse omaenda tasemele. Paljud meist igatsevad Jeesust, kes kohaneks meie vaadete järgi. Oleks nö vabariiklik Jeesus, või liberaalsusele kalduv demokraatlik Jeesus. Lisaks sellele veel mustanahaline Jeesus ja valgenahaline Jeesus ning Holiday Inn’i hotelliketi Jeesus (viimase all pean silmas sellist Jeesust, kelle blondid juuksed on kenasti föönitatud ja Ta hõljub kusagil pilvedel).
Kui ma räägin „tõelisest Jeesusest“, pean silmas Teda, kes Ta rahuldab iga inimhinge janu ja nälja. Teda ei saa kahandada ega piiritleda mingi kitsa arusaamaga, sest Piibel ütleb, et Kristust saab tunda vaid Ta täiuses. See nõuab täit Jumala nõu – täit piibellikku arusaama – et saaksime täielikult Jeesuse vastu võtta ja Teda tunda ning Teda ustavalt teenida. „Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale.“ (Johannese 1:16). Ehk lühidalt öeldes – me saame elada ja käia Jeesuse armus vaid siis, kui tunneme Teda täienisti. Kõik muu on suht kahtlase väärtusega usuelu.
Johannes ütleb ka: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ (Johannese 1:11). See salm räägib sellest, kuidas juudid hülgasid Kristuse. Kuid kui palju meie Teda tänapäeval ignoreerime? Kas rõhutame osasid Tema õpetusi enam, kui teisi, sest osad tunduvad pisut ebamugavatena? Kust maalt läheb piir, kus oleme või ei ole võtnud Jeesuse vastu kõiges Tema täiuses?